Setomaal om kõik samasääne ku Eestihki’, a ummõhtõ hoops tõisildõ. S´oo ala om piaaigu terve aoluulisõ ao olnu’ Vinne riike kuuhsaisuh. Tuuperäst omma’ seto’ õigõuskligu’ ja väiga’ tähtsä kotusõ pääl omma’ kerigu’, ts´assona’ ja kerigupühä’. Ummamuudu om tuu, õt kerigu/ts´assonapühäl mindäs haudu pääle süümä ja peräst nakas pido, kirmas. Setokõisil om uma laulutraditsioon – seto leelo, mia om hoops tõistsagamanõ ku eestläisi regilaul. Seto süükki’ om pia sama mia Eestih, a ummõhtõ tõistsagamanõ – valmstaminõ, mäntse’ söögi’ kokko siätäs vai kuvvamuudu paktas. Setomaa om kõikagi olnu’ kotus piiripääl – Lääne ja Ida kultuuri, kerigu piiril – ja tuuperäst ommõgi’ siih kujonõnu’ üts ummamuudu rahvakõnõ, kiä olõ-õi s´oo õga tuu – seto’!