HEA KÜLALINE!

Setomaa om ilolinõ!

Setod peavad oma maad ja kultuuri kõige kaunimaks. Setomaa põllud ei ole kõige viljakandvamad ning suurte perede tõttu on maad ka vähe olnud, aga sellest hoolimata on setod olnud töökad ja osanud elada rõõmsate ning laulumeelsetena. Aegade jooksul on nende elukorralduses paljugi muutunud, aga märkimisväärne osa seto kultuuri elemente on säilinud tänaseni.

Vaatame lähemalt omanäolist ja elujõulist Setomaad.

Ilmakaarte järgi jääb Setomaa Eestimaa kagunurka ja piirneb Võro asuala, Läti, Venemaa ja Pihkva järvega. Praegu on Setomaa Võru ja Põlva maakonna ning Venemaa Petseri rajooni haldusalas. Setomaa ja Võromaa on geograafiliselt kõrvuti, inimesed ise arvestavad loodusliku piiriga: Pihkva järvest alates mööda Mädajõge ja Piusa jõge kuni Vastseliina ja Meeksini. Ajalooline Setomaa ja Võromaa on tähistatud siltidega, seega on lihtne liikuda ja ära tunda, kuhu on jõutud.

Setod on olnud väga erinevate rahvaste poolt ümbritsetud ning see on jätnud nende kultuuri teatud jälgi ja mõjusid. Et selles kirevas olustikus ellu jääda, on setod õppinud arvestama teiste kultuuridega, aga samas hoidnud kinni omast. Setomaa on oma kultuuriga jäänud ida- ja läänerahvaste puhveralaks. Sellist olukorda kirjeldab ka Seto hümn: Kül’ oll rassõ koto tetä’ katõ ilma veere pääl (küll on raske kodu luua kahe ilma veere peal). Muistsed leiud annavad tunnistust sellest, kui tihedasti põliselanikest läänemeresoome hõimud nii latgalite kui slaavlastega läbi käisid. Tsaariajal jäi Setomaa Pihkva kubermangu, võrokesed Liivimaa kubermangu. Tänapäeval jääb suurem osa setode asualast Eesti-Vene kontrolljoone taha.

AJALUGU

Seto vanasõna ütleb: halva leevä õks ar’ süüt, a halva ello om rassõ ellä’ (kehva leiva võid küll ära süüa, aga halba elu on raske elada). Setomaa minevik on olnud heitlik ja see on siinse paiga elukorraldust palju mõjutanud.

Muistsel ajal ei olnud see kant sugugi ääremaa, vaid siit viisid läbi olulised maa- ja veeteed Riiast ning Tartust Pihkvasse. Nii on Setomaa olnud aastasadu piirikonfliktide keskel. Keskaegsel Liivimaal tekitas vaidlusi piiriäärsete maatükkide kuuluvuse küsimus ja võimugeograafiat muutvate keskuste rajamine – Vastseliina linnus rajati 14. sajandi keskel, Petseri klooster 16. sajandi esimesel poolel.

Seto külad said 16.–18. sajandil kannatada kõigis suurtes sõdades: Liivi sõda (1558–1583), Poola-Rootsi sõjad (1600–1629), Vene-Rootsi sõda (1656–1661), Põhjasõda (1700–1721) – lätsi-ks sõda sõdimahe, Vinne vägi väärdlemähe (sõda läks sõdima, Vene vägi maadlema).
Sõjateed olid ühtlasi ka kaubateed, mis tõid maale nii võõraid inimesi, kombeid kui ka asju, millest osa võeti omaks. Ehk just kireva ja raske ajaloo pärast ongi setod võõraga kohtudes esiti ettevaatlikud ja umbusklikud. Omaksvõtmine tuleb välja teenida – õkaütte tohi-i’ usku’ (igaüht ei tohi uskuda). Kuid kes oskab setode olemist ja kombeid-tavasid austada, nende vastu näidatakse üles suurt külalislahkust, mida veel kaua pärast Setomaal käimist hea sõnaga mäletatakse.

Pärisorjust ja mõisasaksu ei ole Setomaal kunagi olnud, enamik maast kuulus kloostrile. Seto elas küll vaeselt, aga oli seejuures vaba.

LOODUS

Venemaa-poolsel Setomaal elav maalikunstnik Nikolai Kormašov on võrrelnud Setomaa suviste õhtupoolikute valgust Andaluusia küngaste kollaka valgusemänguga. Kirkad värvid ja helisevad hääled, erinevad lõhnad, maitsed – see on suvine Setomaa. Siinne suvi on palavam ja pikem kui mujal Eestis, talv aga külmem ja kargem. Talvine rahu ja lumevaikus loob imelise tunde, nagu oleks aeg seisma jäänud.

Setomaa loodusele on iseloomulikud kanarbikuküllased nõmmed, liivikud ja valgusküllased palumännikud ning erinevad kõrgustikud. Lummav vaade avaneb Luhamaa ja Meremäe kõrgustikelt. Eripärased on Pihkva järve madalad rannad, samuti Piusa jõe liivakivimüürid ja liigirikkad jõeheinamaad. Tüüpiline Setomaa looduspilt on heinamaad ja orud, kus vooklevad ojakesed ning leida võib karge veega allikaid.

Setomaa looduse ilu ja mitmekesisust on kõige parem näha seal jalgsi käies või jalgrattaga sõites. Matkajate jaoks on maastikukaitsealadel mitmeid matkaradu. Setomaa õnn on see, et tema looduse ürgset ilu ei ole inimene veel ülemäära mõjutanud.

RÕIVAD JA KÄSITÖÖ

Kõige enam pannakse setosid tähele rõivaste ja laulu järgi. Rõivad koos hõberahade ja suure sõlega on ju tõepoolest ainulaadsed ja omanäolised. Traditsioonilistel seto rõivastel domineerivad musta, valge ja punase värvi kontrastid. Olulist sümboolset väärtust kannab punane oma erinevates toonides, varasemal ajal ka valge. Valget on võimalik tõlgendada looduse kaudu: aovalgõ, linavalgõ, hõpõvalgõ, kuuvalgõ (aovalge, linavalge, hõbevalge, kuuvalge). Valge tähistab seda, et inimene on terve ja kurja poolt puutumata. Erinevad käsitööoskused õppis seto selgeks juba päris varakult, mistõttu suutsid seto naised kududa perfektselt väga nõudliku tehnikaga peeneid tekstiilesemeid. Niisamuti olid mehed suurepärased meestetöödes.

Naiste rõivad: kir´olõnõ hamõh, sukman, vüü, linik, päävüü, hõpõkraam ja räbik (mustriline hame, varrukateta peenvillane kleit, vöö, linik, peavöö, hõbeehted ja peenvillane pealisriie). Meestele kooti väikeste punaste kirjadega hame (hamõh). Naiste ja meeste vööd on enamasti erinevates tehnikates valmistatud, aga põhiline värv on ikka punane. Saapad pandi jalga ainult pidulikel puhkudel. Ühe vana jutu järgi oli vendadel kahe peale paar saapaid. Hobusevankris sõites pani kumbki ühe saapaga jala üle vankriääre, justkui mõlemal oleks oma saapad. Enamasti käidi paljajalu või kanti viisusid (viiso’) ja pastlaid (tsuvva’).

Veel 1960. aastatel käisid mõned seto naised igapäevaselt „oma riietes” ehk seto rõivastega (käve’ setoh) ja nii nad ka maeti. Üleminek eesti rõivastele oli päris tormiline ja praegu ei käi enam keegi igapäevaselt seto rõivis ehk setoh. Õnneks on sajanditagusel ajal elanud naised kudunud nii palju seto rõivaid, et veel praegugi saab neid kanda ning jagub ka muuseumitesse.

SETO EHTED JA LAULUD

Laul lätt läbi Setomaa hõpõhelme helinäl (laul läheb läbi Setomaa hõberaha kõlinaga) – selliste sõnadega on laulnud seto laulik Veera Pähnapuu. Hõbeehted ja laul kuuluvad seto naise maailma sünnist surmani. Sümboliks on kujunenud suur kuhiksõlg, mis kaitseb naist meheleminekueast kuni vanaemaks saamiseni. Esimese hõbeketi saab tüdruk sündides ja väikse hõbekeega (kaalakõrd) ta vanas eas ka maetakse. Kõige pidulikumatel puhkudel püütakse kaela panna võimalikult palju hõbeehteid, mille kogumass võib olla 4–6 kg.
Laul või leelo on olnud setode teiseks suhtluskeeleks. Enda väljendamine laulusõnadega on varem olnud iseenesestmõistetav, tänasel päeval aga vajab see teadlikku õppimist ja aastatepikkust harjutamist. Laulmise põhialuseks on hea seto keele oskus ja laulusüsteemi valdamine.

Seto leelo, täpsemalt seto mitmehäälne laulutraditsioon, on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja, mis tähendab maailmatasemel tunnustust nii seto laulunaistele kui ka kogukonna omavahelisele koostööle. Seto laulu elujõudu näitab oskus improviseerida – kui sõnade eestütleja (iistütlejä, sõnolinõ) on võimeline kohapeal laulma hetkeolukorrast. Teiste läänemeresoome rahvaste runolauludes on koor ühehäälne, setod aga laulavad kahe- ja isegi enamahäälselt – ülemist kõrget häält kutsutakse killõ, alumist koorihäält torrõ. Sõnaosavat laulunaist nimetatakse lauluemaks.

SETO SÖÖK

Igal rahval on oma söögitraditsioon. Setod peavad tänaselgi päeval lugu puhtamaitselisest toidust. Seto köögile on iseloomulik, et puhta tooraine maitse ja tekstuur on valmistoidus alati tunda. Traditsiooniline söögitegemine on Setomaal tänaseni paljuski säilinud, seda püütakse hoida nii peredes kui ka õpetatakse huvilistele koolitustel – põnevaks näiteks on sõirateo õpitoad. Traditsiooniliselt oli setode igapäevasel laual kõik see, mida nüüd ostame ökopoodidest. Ja parimatest seto toiduainetest saab tulla vaid parim vana ja hea seto söök, mis ongi seto gurmee – hüä süük.

Kõikjal Setomaal süüakse kala, nii kuivatatult, keedetult (leemega kala) kui ka praetult (praadikala). Talumaja räästa all kuivavad särjed ja latikad on igakevadine vaatepilt. Samuti kuivatati puravikke, soolati aga kõiki teisigi seeni. Söödavaks peeti tegelikult üsna väheseid seeni: puravikud (poroviga’), pilvikud (makõseene’), võiseened (lambatati’), kukeseened (kikkaseene’).

Pidulikuks puhuks keedeti sõira, laupäeviti peale sauna küpsetati pirukas (piirak). Omapärasemateks söökideks on näiteks kausitäis, kus kohupiim all ja või peal (võiukohopiim), soolane kohupiim ja vesi (häräpiim), külmsupp (suulliim), kaerakile (kiisla) ning matustel või suurematel pühadel pakutav leotatud hernestest või riisist ja magusast meeveest tehtud segu (kutja).

Nii pidusöök kui ka alkohoolsete jookide pruukimine on olnud Setomaal rituaal – seotud traditsioonide, kommete ja sündmustega. Kui söögitegemine oli naiste maailm, siis kangemad joogid – nagu kodune seto viin hans´a – oli meeste rida. Setomaal on nii koduõlut kui ka koduviina jaganud alati peremees, peolauale aga ei pandud kunagi viinatopse ega lastud ringi käima õllekannu.

KIRMASED JA LAADAD

Setomaal hakkab külapidude ehk kirmastel käimise aeg kevadest ja kestab sügiseni. Varem oli peaaegu igal nädalavahetusel mõnes külas kirmas. See on olnud nii naiste kui neidude jaoks põhilisi kohti, kus võimalik end lauluga väljendada. Laulusõnu kuulati ja nende sisu jäeti meelde, ka tantsuoskus tuli jälgimise ja matkimise kaudu. Kui neiud kirmasele läksid, siis emad ikka õpetasid: Saistku-ui tõisi sälätakah, olõ’ õks iloh edimäne. Näio illo ihtassõ, näio tandso tahetassõ (Ära seisa teiste taga, ole rõõmsana teiste ees. Neiu ilu ihatakse, neiu tantsu tahetakse). Kirmas on olnud ka noorte kogunemispaigaks, kus nendega saab kohtuda ja plaani pidada. Neiud pandi ju väga noorelt mehele, oluliseks peeti nii ilu, vara kui ka päritolu.

Olulised on olnud laadad, kus sai müüa ja osta kõike eluks vajaminevat. Üheks suureks laadaks on olnud Petseri laat. Tänasesse päeva on katkematu traditsioonina jõudnud Võro- ja Setomaa piiril toimuv Lindora laat, mis kogub kuulsust iga aastaga ja läheb osavõtjate arvu poolest aina suuremaks. Uus laadakoht on Lüübnitsa sibula- ja kalalaat.

SETO KOMBED

Setode mõneti teistsugused ja võõrale ehk arusaamatudki kombed võivad panna pead vangutama, aga äratada ka vaimustust ja huvi. Üheks tähtsamaks pöördepunktiks inimese elus on pulm (saaja’). Seto pulmad on suguvõsade pidustused, mis kestavad kolm päeva, mille jooksul viiakse pruut (mõrs´a) oma kodust mehekoju. Võib ka öelda, et naise elus peetakse pulmi kaks korda: üks kord mehele minnes, teine hauda pannes. Need kaks on inimese elus rituaalselt sarnased pöördepunktid – mõlemas toimub lahkumisrituaal, üleminekuriitus. Tüdrukuea surm, siirdumine peigmehe (kosilasõ) suguvõsa liikmeks. Matusetseremoonias muudetakse lahkunu füüsiline surm sotsiaalseks sündmuseks, surnu viiakse sümboolselt uude kohta – „teispoolsusse“. Nii matustel kui ka pulmas on lahkumisrituaalide tundeavalduse vahendiks rituaalne itkemine (kuul´aikk, mõrs´aikk).

Seto pulmad on kindlasti laulupulmad, itkupulmad. Laulu saatel toimetatakse vajalikud riitused, lauldes kinnitatakse toimuv ja antakse sellest teada. Kodust lahkudes pruut itkeb (mõrs´aikk) vanematele, jätab hüvasti eelmise elu ja kodukohaga ning ta loovutatakse peigmehe suguvõsa esindajatele. Sellel üleminekuajal ei ole pruudil staatust, ta on kaotanud oma endise positsiooni, kuid talle pole veel omistatud uut, ta on sotsiaalselt „surnud“ ja eriti vastuvõtlik pahade vaimude mõjule. Sellepärast mõrsja pea ja nägu kaetaksegi pruudilinaga (mõrs´akaaliga). Pulma keskne sündmus, naise sotsiaalse seisundi muutumise üleminekurituaal, toimub riietuse vahetusega – naisele antakse abielunaise staatust märkivad sümbolid: juuksed kammitakse abielunaisele omaselt, pähe pannakse abielunaise peakate linik (linik pandas liki otsa). Riiete vahetamise käigus muutub pruudi ja peigmehe sotsiaalne staatus.

Seto pulmade läbiviijat, korraldajat ehk pulmavanemat kutsutakse truuska. Mõlemal hõimul on oma truuska, kes peab olema sõnaosav abielumees ja suutma igast olukorrast hästi välja tulla. Pruudi abilisteks nii laulmisel kui muude tegemiste juures on näiteks neli paari pruuttüdrukuid (podruski’). Teistmoodi maailmanägemine ja omamoodi elamine pani setosid hoidma ennast omaette ja teisest rahvusest inimesega paariminekut oli väga harva.

Mõnel määral on matusetoiming muutunud, aga üldskeem on jäänud siiani vanapäraseks. Kui haud oli kinni aetud, järgnes mälestussöömine – hingelaud. Varemalt pandi kääpa peale lina ja sinna kaasatoodud toidud. Rituaalseks toiduks oli kutja, keedetud herned meega, ja munad. Surnuaialt sõideti koju kiirustades ja võimaluse korral mõnd salajast kõrvalteed mööda, et surm ei oskaks järele tulla. Kodus ootas matuselaud, kus olid tavalised setode söögid: liha-, kala- ja piimatoidud ning rituaaltoidud kutja, munad ja kaerakiisel (kiisla).

SETO USUKOMBED

Setode ilmapildile on iseloomulik, et koos ristiusu kommetega on säilinud ka vanemad usukombed – käiakse kirikus, aga samaaegselt austatakse omi maajumalaid. Setod on aegade jooksul harjunud kõigi ennast ümbritsevate rahvaste, kommete ja uskudega läbi saama ning nad oskavad tajuda ja hoida seost ümbritseva maailmaga. Lapsed ristiti kohe peale sündimist ja suuremate pühade ajal käidi kirikus, aga samas ei unustatud oma viljajumal Pekot.

Jaanipäeval ollakse kirikus, käiakse sealsamas kõrval jaanikivil, kust loodetakse tervisehädadele abi, ning sinna jäetakse ohvriannina villa, raha jne.

Üks oluline kokkusaamise päev on olnud augustikuine maarjapäev (maar´apäiv) – Jumalaema uinumise püha. Siis püüdsid kaugemalgi elavad inimesed jõuda Petseri setode Varvara kirikusse – Varvara kerkohe. 1473. aastat peetakse Petseri kloostri rajamise alguseks. Õigeusu kuulutajad olid Petseri püha Uspenski kloostri mungad, pärast kloostri rajamist hakati põlisrahvast ristima ja valdav osa setosid ongi ristitud apostellikku õigeusku.

Setomaal on väiksed ristiga hooned, pühakojad ehk tsässonad (tśasson). Pühakoja sees on ikoonid ehk pühased, mille ümber on pandud pühaserätid. Tsässonad on tavaliselt ehitatud küla sisse sama küla elanike poolt. Nendes peetakse jumalateenistusi tsässonaga seotud pühakupäevadel.

Kohalikule inimesele on tähtsad looduslikud pühad paigad ja märgid: puud (näiteks lautsipetäi), kivid (Miikse Jaanikivi, Pelsi Annõkivi), allikad jne.

Oma uskumusi ja traditsioonilisi käitumisnorme on põlvest põlve edasi antud, mis kaitsebki seto kultuuri, tagades selle stabiilsuse ja kindlustunde. Setod ei ole ristiusku ja eelkristlikke tõekspidamisi vastandanud, vaid need on põimunud tervikuks, millest saadakse abi ja jõudu siiani.

SETOMAA KÜLAD

Külade iseloom ja väljanägemine on kujunenud kooskõlas looduslike vormide ja majandussüsteemide ja seadustega – põllumaad olid külade ühisomandis. Külade planeeringud on olnud tihedas seoses ka kommete, harjumuste, uskumuste ja praktiliste vajadustega.

Erinevaid külasid vaadates näeme, et põhja- ja läänepoolsel Setomaal on rohkem sumbkülasid, idapool aga rohkem rida- ja tänavkülasid. 1906. aasta maaseadusega hakkas levima hajaasustus.

Traditsioonilise seto talu hoonestuses näeme kaht põhitüüpi. Ühes on taluhooned paigutatud kolme ritta, elumaja on keskel ja nii tekib kaks sisehoovi (puhas õu ehk moro ja karjaõu ehk tahr). Teises on hooned ringselt omavahel ühendatud aedadega, värav on kõrge ja nii moodustub kinnine õu. Maade krunti ajamine 1920. aastast muutis külade planeeringut veelgi ja hajaasustus laienes.

KONTROLLJOONE-TAGUNE SETOMAA

Suurem osa Setomaast jääb Eesti-Venemaa kontrolljoone taha, sinna minemiseks on Eesti kodanikul vaja võtta viisa. Kontrolljoon on lõhkunud setode normaalselt toiminud liikumis-, suhtlemis- ja elusüsteemi. Setode pealinn on olnud Petseri, kus varem käidi nii müümas kui vajalikke sisseoste tegemas, paljud õppisid ka sealses koolis. Eesti poole jäänud kontrolljoone-äärsete külade inimeste omaksed on maetud viisat vajavasse piirkonda. Seega on haudade külastamine praegu raskendatud. Looduslikult on Petseritagune maa-ala väga vaheldusrikas ja kaunis.

Petseri linn oma kloostri ja kirikutega on olnud suur mõjutaja ja oluline koht setode elus. Linn tekkis kloostri kõrvale 16. sajandil.

Kloostris on seitse kirikut, vanim neist on Jumalaema Uinumise (Uspenski) peakirik, mis on arvatavasti Joona-nimelise preesti poolt liivakivikoopasse kaevatud. Tänapäevalgi on sellesse vanimasse liivakivist käikudega kirikusse sisenedes ainsaks valguseandjaks vahaküünal. Kloostrist väljaspool on nn setode kirik, Varvara kirik, kus põhiliselt käivad setod ning praegugi teenib seal kirikuõpetaja, kes oskab seto keelt.

Alles 19. sajandi keskpaigast alates hakati suurematesse Setomaa küladesse rajama koole, kus õpetati vene keeles. Setod ei tahtnud oma lapsi sinna saata ja koolid ei tahtnudki neid vastu võtta, kuna nad ei osanud vene keelt. Paljud vanemad inimesed ei oska siiani vene keelt.
Petserist Pihkva teed Vana-Irboska poole sõites võib ajalooallikate toel veelgi kaugemasse aega tagasi liikuda. Vana-Vene letopissides ehk kroonikates on näiteks kirjas, et 862. aastal sai Irboska valitsejaks varjaagide vürst Truvor.

Irboska külje alla jääb väike Mõla kirik, mille alt voolab välja oja ja selle allika veel olevat imettegev vägi. Kiriku juures on surnuaed, kuhu kogunetakse juulikuus vana traditsiooni kohaselt mõlapäevale. Käiakse kirikus, ollakse haudadel ja süüakse hingede mälestuseks.

SETODEST

Setod ise on end nimetanud maarahvaks, seto on naabrite pandud nimetus – mis on selle sõna tegelik tähendus, ei oska enam keegi kindlalt öelda.

Setode muinasaega tagasi ulatuvaid eesnimesid pole kirja pandud, praeguseni on säilinud õigeusu nimed, mida rahvas on suupäraseks mugandanud vastavalt oma keelesüsteemile: Semjon – Semmo/ Semmen, Dimitri – Miitra, Vassili – Vass´o, Ivan – Ivvan, Nikolai – Miko, Kool´a, Paavel – Paali, Irina – Ir´o, Tatjana – Tat´o, Jevdokia – Od´e, Darja – Taarka, Maria – Maar´a. Elades oma maal paikselt, ei olnud setodel vaja perekonnanimesid, omavahel kutsuti kas isa, mehe, küla või mõne muu tunnuse järgi (Miko Od´e, Hilana Taarka, Vasina Anne, Kool´a Petra). Setod said endale ilusakõlalised perenimed 1920. aastatel Eesti valitsuse nõudmisel (Roosipuu, Palolill, Järvelill, Uiboaid jne).

Siiani kasutab osa setosid omavahel rääkides seto keelt (seto kiil), mis on peaaegu igas külas natuke omamoodi. Keeles on palju täpitähti, eriline on mitmust ja eitust märkiv sõnalõpus olev kõrisulghäälik ning mõnede häälikute (l, r, s,d) peenendamine. Võõras peab kohaliku keelega lihtsalt harjuma, aga on ka selliseid spetsiifilisi sõnu, mille tähenduse peab selgeks õppima, et jutust aru saada. Vanemad setod räägivad igapäevaselt seto keeles.